Kirjailija-lehden Lukuliitteestä 3/2018 löytyy kaksi Veronika Kivisillan runoa Hannu Oittisen suomentamana. Alkukieliset vironkieliset runot TOMMI…. ja LIIGA VARA LAHKUNUD MARILE julkaistaan tällä sivulla.
* * * * *
TOMMI…
TERE!
Ma ei mäleta täpselt
kui kaua me teineteisest ei tea
aga sa tulid üle aegade meelde
kui lappasin vanu fotosid:
me olime üheskoos lapsed
ja sina –
minu esimene armastus
esimene mesilane
kes mu ümber sumises ja tantsis
käed otsustavalt puusas
tiivad uljalt seljas
kui mina karikakrana unelesin
kükitades seda kuulsat lasteaiakükitust
kus on liiga lühike seelik
mummulised aluspüksid
ja täiuslik täiskükk
(järgmine kord tegin täiskükki
alles kakskümmend aastat hiljem
kui sünnituseks valmistusin…
mul muide on nüüd kaks last –
aga sinul?)
Tere!
kas Tommi tohib õue tulla
küsisin kui olin kõrvaltrepikojas
viiendale korrusele roninud
ja viies korrus oli juba midagi
hoopis etemat kui minu kolmas
tennised ja tuulepluus
paelad ja lukud veel lahti
trepist alla kui tuul
uks ja maailm ju lahti
me olime üheskoos lapsed
ja meil olid parimad ronimispuud
üks hästi varjuline kastan
kus sai luurata Razumova-mutti
(juba tema nimi postkastil kõlas kurjakuulutavalt)
ja Kula-Mula
(tema sõi vist päriselt lapsi)
Tommi
heh – äkki mäletad? –
seal kastaniladvas õpetasid mulle uue sõna
mille olid suurematelt kuulnud
ilmselt Peetrilt
kel oli Ereliukase ratas ja MacGyveri soeng:
türa!
olime päriselt lapsed
ega teadnud kumbki selle tähendust
aga ma uskusin sind kui ütlesid
et see kõlab nii ägedasti
ja tähendab:
me oleme hästi vaprad!
kui siis terve õhtu põristasime
türa türa!
sai sellest nagu
loits või sõjahüüd
olime koos lapsed
ega saanudki aru
miks kord seal jasmiinipõõsa taga
me esimene suudlus
polnudki äkki vaid soe ja magus
vaid maitses korraga ka nagu häbi
sest teised nägid
ja NAERSID
põgenesime siis sinu poole
lebasime diivanil teki all kaua
oma esimese helluse ja häbiga
sealt su vanaema meid leidis
ja ütles et on hästi tore
et me kodu mängime
su vanaema nimi oli Haldja!
ja ma igatsesin teda endalegi vanaemaks
et akende all hõikuda
va-na-ma! va-na-ma!
ja siis otsida pikast rohust
sinna visatud jäätisekopikaid
Tommi
ega seda rohkem polegi
sest ma ei mäleta
isegi su perekonnanime
aga lapsed olime kord koos
ja mina olin lill
ja sina mesilane
ja võib-olla oleme seda
õige pisut praegugi veel
* * * * *
LIIGA VARA LAHKUNUD MARILE
“Ma ei teadnudki, et ühe taeva kohal on veel teine taevas!” (Minu väike poeg lennukis)
Kui minna teele
ei või iial ju päriselt teada
kas jõutakse tagasi ka
ometi läheme me
sest teisiti ei saa
läheme ja loodame
ja see on võib-olla
kõigist me lootustest suurim
sel sügishommikul pikalt veel pimedal
klõpsatas vaikselt mu koduuks
mu lapsed nukkusid kui kaks krussis röövikut ja õhkasid sooja
ma asusin teele
ET TULLA TAGASI
tol varahommikul oli tuul
nii heitlik ja endast ära
justnagu viskles ja nuttis kedagi taga
ja lennujaamas püüdsid
mõned inimesed peita oma teeleasumishirmu
hõrkude lõhnade ja läikivate kinganinade varju
korraga nägin sind
rännurõivais
samm ja pagas kerge
kohvrirataste rõõmsal kõrinal
möödusid minust
ja su silmad olid julgustavad
olid nagu nad alati olid olnud:
kaks hõõgvel tuletukikest
sinu teeleminekuvärav asus veel tükk maad kaugemal
mujale
hoopis mujale
pidi peagi viima su lend
ja sinu koduuks oli sulgunud sootuks teisiti
tead
ma olen alati natuke kartnud lennata
nüüdki loperdas lennuk õhku tõustes hirmsasti
aga pilvekihtide taga
kõigest sest hämust ja rajust ja rappumisest ülalpool
oli kuldne koidik
vaiksed avarad väljad
seal ongi nüüd sinu tantsusaal
kus tulise tähetolmukübemena tuisata
on lõputult ruumi
ja seal ka sinu ase
ja meie –
meie püüame kõigest väest mitte olla
kõigest hall ja raske argipäevatolm
või lohutud tolmurullid sinu taevase voodi all
vaid tõusta iga päev põrandalt või maast
ja keerelda korrakski kerge ja kuldsena
ja jumal –
tema on ju kange korrastaja
küllap teab ta millal on aeg
maa pealt mõni tolmuke tõmmata
kosmilisse tolmuimejasse
sest seni kuni on tolmu –
kuni see tõuseb ja uuesti langeb –
seni on elu ja armastust
on KÕIKE
Veronika Kivisilla
